Kaasaegse bioteaduse silmapaistev joon on see, et molekulaarbioloogia läbimurdelistest saavutustest on saanud bioteaduse kasvupunkt, mis on muutnud bioteaduse positsiooni loodusteadustes. 20. sajandi 50. aastatel avas geneetilise materjali DNA kaksikheeliksi struktuuri avastamine uue ajastu elutegevuse uurimisel molekulaarsel tasandil. Sellest ajast peale on geneetilise informatsiooni "keskse seaduse" kehtestamine DNA-st RNA kaudu valku ja geneetilise koodi dešifreerimine andnud teoreetilise aluse geenitehnoloogia sünniks. Valkude kunstlik süntees on pannud inimesed mõistma, et elunähtus pole müstiline. Need suuremad uurimistulemused on selgitanud, et nukleiinhapped ja valgud on elu kõige põhilisemad ained ning elutegevus toimub ensüümide katalüütilise toime all. Valdav enamus ensüümidest on looduses valgud. Valk on kogu elutegevuse reguleerimise ja kontrolli peamine kandja. Nii selgub valkude, ensüümide, nukleiinhapete ja teiste bioloogiliste makromolekulide struktuur, talitlus ja omavahelised seosed ning pannakse paika teoreetiline alus elunähtuste olemuse ja aktiivsusseaduste uurimisele.
